Lihula vald on tasane. Esile kerkivad vaid üksikud künkad nagu Kirbla, Lihula ja Parivere "mäed". Maastikku liigestavad enamjaolt kraavitatud väikesed jõed ja ojad, mis suubuvad Kasari jõkke või Matsalu lahte. Valla ida- ja kaguossa jäävad ulatuslikud Lihula ja Tuhu metsa- ja rabamassiivid, põhjaosas ulatuslik Kasari jõe luht ja Matsalu lahe rannaheina- ja karjamaad. Kohati on säilinud puisniite. Esindatud on loopealsed. Metsades on valitsevaks puuliigiks kask, järgnevad mänd ja kuusk. Haritavat maad on ligikaudu 9000 ha e. 23% valla territooriumist.

Lihula vallas asuvad osaliselt Matsalu rahvuspark ning Lihula ja Tuhu maastikukaitsealad. Looduskaitse- ja hoiu- ja Natura 2000 alad hõlmavad kokku 47% valla territooriumist. Matsalu rahvuspargi keskus asub Lihula vallas Penijõel.

Esimesed jäljed inimasustusest pärinevad 5000 aasta tagusest ajast. Ajalooürikutesse ilmub Lihula 1211.a. seoses eestlaste võitlusega Saksa-Taani-Rootsi vallutuste vastu. 1220.a. vallutas Rootsi kuningas Johan Sverkersson Lihula linnuse. Linnusesse jäetud 500 meheline garnison hävitati aga 08.august 1220 toimunud lahingus saarlaste poolt viimse meheni. 1224.a. alistus Lihula sakslastele, kes rajasid Lihulasse oma kivilinnuse. 1234-1251 oli Lihula Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks. Lihula linnus koos linnuse juurde tekkinud asulaga hävisid 1558-1583.a. toimunud Liivi sõjas. 1581 vallutasid Lihula rootslased ning 1710 koos kogu Eestiga tsaar Peeter I. 1710-1711 laastas Lihulat ja selle ümbrust katk, mille ohvriks langes ligikaudu 90% elanikest. 19 sajandi teisel poolel kujunes Lihula alev taas kohalikuks keskuseks. 20 sajandil said Lihula alev ja ümbruskond kannatada 1941.a. II maailmasõja lahingutes ning nõukogude võimu terroritegude läbi. 1945 eraldati Lihula alev halduslikult Lihula vallast. 50-60 aastatel kasvas alev kiiresti, olles 1950-1961.a. samanimelise rajooni keskuseks. Peale Eesti iseseisvuse taastamist 1991.a. nimetati Lihula alev 1993.a. linnaks. 1999.a. otsustasid Lihula linnavolikogu ja Lihula vallavolikogu ühineda üheks omavalitsusüksuseks - Lihula vallaks.

Lihula valla majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks on Lihula linn. Esindatud on toiduainete-, tekstiili-, õmblus- ja ehitusmaterjalide tööstus, samuti turba tootmise, transpordi-, autoremondi-, ehitus-, ja metallitöö ettevõtted. Lihulas paiknevad elektri-, ja sideettevõtete allüksused ning suuremate pankade kontorid. Väljaspool Lihula linna on põhitegevusalaks põllumajandus. Omapäraseks majandusharuks on Matsalu lahe pilliroo varumine ja pillirookatuste tegemine. Arenemas on turism ja puhkemajandus. Lihula vallas tegutsevad gümnaasium, põhikool, 2 algkooli, lasteaed, muusika- ja kunstikool, kultuurimaja, 4 raamatukogu ja muuseum.

Külad ja linnad 

 Sümboolika

Põigiti müürihambuliselt poolitatud kilbi punasel ülemisel poolel on hõbedane piiskopimitra. Alumisel hõbedasel väljal on kilbi alumisest servast tõusev musta mõõga käepidemepoolne osa. Vapivärvid viitavad Läänemaale, Liivi ordule ja tsistertslastele. Müürihambuline jaotus tähistab kaitsefunktsioone ja osutab sellisena eestlaste muistsele maalinnale ning hilisemale piiskopi- ja ordulinnusele. Mitra tähistab piiskopivõimu, mõõk ordut ja Lihula mail peetud taplusi. (Kavandi autor Priit Herodes)

Lipp on horisontaalsuunas müürihambuliselt poolitatud. Lipu ülemine pool on punane, alumine valge. Valge pool algab müürihambaga. Iga hamba pikkus on 1/9 lipu pikkusest, laius 1/7 lipu laiusest. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11. Kandelipu suurus on 105 x 165 cm. (Kavandi autor Tõnu Kukk)